Hingedekultuse paik

Üks müstilisemaid kohti Napolis on kahtlemata Il Cimitero delle Fontanelle, mida täna külalistele Eestist näitamas olen. Rione Sanità linnaosas rohkem kui 3000 ruutmeetri suurust ala enda alla võttev Il Cimitero delle Fontanelle ei ole hoolimata sellest, et tema nimi sellele viitab, kunagi olnud toimiv kalmistu selle sõna tavapärases mõistes. Tegemist on kohaga, kuhu aegade jooksul on hoiustatud lahkunute säilmeid, katkuohvritest looduskatastroofides hukkunuteni. Kui suur on sealsete säilmete arv, pole täpselt teada. 18. sajandil toodi mitukümmend tuhat inimkoljut il Cimitero maapealsetesse käikudesse ja see koht ning seal puhkajad õnnistati, samas kui maa all on mõnede allikate väitel veel miljoneid säilmeid.

Raske on leida teist paika, mida ümbritseks nii palju salapära. Suur osa selles on tänapäevanigi kandunud traditsioonil, mida nimetatakse anime pezzentelle (ka anime povere - vaesed hinged): surmakultus või, täpsemalt öeldes, hingede kultus. Traditsiooni järgijad, kelle seas on alati olnud palju eeskätt eakamaid naisi, “adopteerivad” ühe sealsetest mõnele tundmatule hingele kuulunud koljudest, kellele seejärel tehakse regulaarseid külaskäike ja viiakse ohvriande, näiteks väikeseid münte, medaljone piltide ja juuksesalkudega, lotopileteid, ehteid ja muud seesugust, palvetades, et puhastustules viibiv hing leiaks lunastuse ja igavese õnnistuse paradiisis. Vastutasuks oodatakse hingelt heatahtlikku suhtumist ja eestkostet taevastes sfäärides ning õnnetoomist maises elus, olgu selleks siis tütrele armsama leidmine, lapseõnn, tervisemurede leevendamine või ka lihtsalt inspiratsioon võidukaks lotokombinatsiooniks.

Il Cimitero delle Fontanellet külastades soovitan alati kõigepealt nende ametlikest infokanalitest kontrollida, kas see ikka parasjagu avatud on. Erinevate varingute tõttu on see üha rohkem avalikkusele suletud, kuid võib ka õnneks minna seda äärmiselt köitvat kohta külastada. Mäletan oma esimest külaskäiku sinna praeguseks juba kümmekond aastat tagasi, mis oli ühtaegu pühalik ja kõhedust tekitav. Jalutasin vargsi il Cimitero käikudes ja koobastes, vaadates enda ümber puhkavaid lahkunute säilmeid ning nende juurde jäetud ohvriande. Seal tekib kummaline tunne aja ja ruumi kadumisest, elu ja surm sulavad kokku ning tundub, justkui oleksime me kõik siin maapeal ja teispoolsuses läbi sajandite omavahel seotud.

Vaatan, et ka külalised Eestist on vaikseks jäänud, igaüks oma mõtetes. Ootan veel hetke, et need saaks lõpuni mõeldud, et siis hakata liikuma Napoli vanalinna, centro storicosse. Otse sealsel peatänaval, via dei Tribunalil, paikneb Santa Maria delle Anime del Purgatorio ad Arco kirik, meie tänase elu ja surma teemalise ringkäigu teine sihtkoht.

Puhastustules viibivate hingede Püha Maarja kirik

17. sajandil arhitektide Giovanni Cola di Franco ja Giovan Giacomo di Conforto poolt rajatud barokk-kirik valmis mitmete Napoli aadliperekondade ühise tellimustööna matmispaigaks linna vaestele, kel ei olnud kodu ega perekonda. Kiriku ülemine ehk maapealne osa valmiski 17. sajandil, maa-alune kirik, millele ühe põhitellijaks olnud aadliperekonna esindaja, Isabella Mastrillo, andis 1742. aastal ka “vaeste hingede” matmisõiguse, 18. sajandil. Kirikust sai hingede kultuse koht kuni 1980. aastani, mil maavärinast tekkinud kahjud selle ajutiselt sulgesid. Pühakoda taasavati restaureerituna 1992. aastal.

Santa Maria delle Anime del Purgatorio ad Arco kirik jääb via dei Tribunalil kulgedes koheselt silma juba selle fassaadi tõttu, millel kujutatakse inimluid ja koljusid ning mida ehib Cosimo Fanzago 18. sajandi algusest pärinev bareljeef Madonna con le Anime del Purgatorio (“Madonna puhastustules viibivate hingedega”). Vähem imposantne ei ole ka kiriku sisemus, mille 17. sajandist pärit kunstiteosed peegeldavad hingede kultuse ja puhastustule temaatikat. Nii näiteks on altarimaaliks Massimo Stanzione Caravaggio-mõjutustega Madonna delle Anime Purganti, mille all köidab pilke Dionisio Lazzari võimas tiibadega kolju skulptuur.

Laskudes trepist alla maa-alusesse kirikusse, haarab müstiline atmosfäär veelgi rohkem endasse. Mäletan, kui seda ühel talveõhtul esmakordselt külastasin. Kuna oli turismihooaja väline aeg, olin mingil hetkel hämaras allkirikus täiesti üksi, ümberringi süngelt pühalik kunst ning hingede kultuse objektid – inimkoljud. Olin parasjagu süvenenud end ümbritseva detailsesse uurimisse, kui kuulsin äkki selgelt enda poole tulevaid samme, ilma et sellele oleks järgnenud ühegi inimkuju ilmumine vaatevälja. Liialdamata võin öelda, et tundsin verd soontes tarduvat, olles selles täiesti sürreaalses paigas valmis kõige nägemiseks. Kedagi ei tulnud. Hingamist taastades otsustasin hakata liikuma trepi poole, mis taas üles inimeste sekka viib. Äkki kajasid sammud taas. Alles siis taipasin, et kuna see osa allkirikust, kus ma parasjagu viibisin, jääb täpselt tänava äärde, kostavad siia inimeste sammud, kes parasjagu peakohal mööduvad ja Napoli antiikkeskust uudistavad. Omaette naeratades esialgse ehmatuse pärast, jätkasin tookord ringkäiku. Samas peab ütlema, et kuigi sammudele leidus ratsionaalne selgitus, ei jäta selles kohas tunne kellegi teise nähtamatu viibimisest su lähedal sind päriselt kunagi maha.

Maa-alusest kirikust leiab kompleksi rajamist toetanud krahv Giulio Mastrillo ja tema abikaasa hauad, aga ka fragmente luudest ja koljudest, mis kuuluvad kas kord seal oma viimse puhkepaiga leidnud linna vaestele või ka kirikukoguduse heategijatele. Purgatooriumi vaimus loodud pühapaiga keskel on võimsa musta ristiga peaaltar, ümberringi matmiseks pühitsetud maa. Nagu eelnevalt mainisin, leiab hingede kultus järgimist ka tänapäeval, mida tunnistavad rohked väikesed ohvriannid, olgu siis maapinnal või seinaorvades.

Oleme jõudnud meie tänase viimase kuulsa külastatavani, kelleks on printsess Lucia. Pruudiloori ja väikest krooni kandva kolju juurest leiab rohkelt küünlaid, tillukesi amulette ja muid hinge hüvanguks toodud ohvriande. Lucia, keda peetakse noorte värskelt abiellunud naiste kaitsjaks, legend põhineb samas kvartalis 18. sajandil elanud Napoli aadliku Domenico d’Amore, Ruffano printsi, tütre Lucia tõestisündinud lool, kes 17 aastasena ja alles abiellununa tiisikusse suri. Hingede kultusele pühendunud isa laskis tütre matta kiriku pühale maale, samas kui tema traagiline lugu liigutas kogu naabruskonda. Sajandite jooksul on Lucia ja tema päritolu kohta loodud erinevaid legende: ühes on ta pulmareisil traagiliselt hukkunud mõrsja, teises jälle kurvastusse surnud printsess, kes armus vaesesse noormehesse, kellega vanemad abielluda ei lubanud. Ja kuigi dokumentaalseid tõendeid Lucia matmise kohta just sellesse kirikusse ning kogu tema eluloo kohta napib, ei ole see ometi takistanud temasse uskumist ja hinge poole palvetamist.

© Luminata 2024