Peatun tolmusel teerajal ja tõmban hinge. Veidi üle kilomeetrisel tõusul tuleb ette ka järsemaid lõike, mil hing lihtsalt kipub kinni jääma. Võtan lonksu vett ja lasen silmadel puhata minu all laiuval Napolil. Silm eristab majade punakaspruune katuseid, sekka tükike rohelust ja sinavat merd, horisondil joonistuvad välja Capri saare tuttavlikud piirjooned. Hommikuõhk siin üleval on karge ja taevas nii sinisinine, et tundub, justkui oleks kunstnik pintsliga liiga tugevalt võõbanud.