Le cose cambiano ehk Sanità uuestisünd

Tänaseks on nii Quartieri Spagnoli (Hispaania kvartal) kui ka Sanità juba mitu aastat teel olnud uuele algusele. Arenevad kohalikud ärid ja turismistruktuur, ehitatakse üles räämas maju. Ilmselt ei saa kummastki piirkonnast kunagi valgete marmorpaleedega turistide meelispaiku, kuid kohalikud elanikud annavad oma parima, et muuta need sõbralikuks ja kutsuvaks. Sanità kunagise Camorra maja, mis aastaid tühjalt seisis ja mille lähedalegi keegi minna ei soovinud, võttis üle kultuurikeskus, kes on selle muutnud soojaks seinamaalingutega kaunistatud kohtumiskohaks, kus kohalikud erinevates kultuuritegevustes osaleda saavad. Kohaliku kogukonna poolt nüüd kultuuritänavaks kutsutud  teel on teatud vahemaade tagant paigutatud väikesed seinariiulid, kuhu soovijad saavad jätta, ja teised jälle tasuta võtta, raamatuid. Kultuurikeskuse seinal on muuhulgas ka ilus lause „le cose cambiano“ ehk asjad muutuvad, mis võtabki loo ideaalselt kokku. Ja mis sai siis Camorrast? Kes seda nii täpselt teab, kuid väidetavalt on nad oma operatsioonide keskusega liikunud rohkem Napoli ääre- ja sadamaaladele. Nende ohvreid on jäänud meenutama kohalike kunstnike poolt loodud mälestusmärgid, mis ei lase unustada selle sünge varju olemasolu Itaalias.

Murales

Asi, mis Rione Sanitàs märkamatuks ei jää, on selle rohke tänavakunst. Seinamaalingud ehk murales katavad majaseinu ja torne - väiksed ja hiiglaslikud, veel päris algelised ja tõelised meistriteosed. Paljud ilmselgelt illegaalsed, kuid teised kahtlemata valminud kohalike võimude (vaiksel) heakskiidul ja abil. No näiteks embavat noormeest ja neiut kujutav suur maaling sillatornil vajas kindlasti aega ja tõstukit, et kümnete meetrite kõrgusele tõusta, seega ei oleks see kuidagi saanud valmida salaja. Sanità murales puudutavad midagi vaataja hinges. Ka kõige kunstikaugem inimene näeb sealt peegeldavaid tundeid, olgu teemad igavikulised või ühiskonna päevakajalisi valupunkte ja Napoli jaoks olulisi inimesi kajastavad. Üks, mis mulle endale sügava mulje jätab ning siiamaani lahti ei lase, on La Passione („Kirg“). Üksteisele sügavalt silma vaatavate armastajate silmist näib peegelduvat kogu maailma kirg ja igatsus ühte sulanduda. Ja alles lähemal vaatamisel saad aru, et tegelikult kunstnik ei olegi neile silmi maalinud. Üks suurepärasemaid illusioone, mida olen kunagi näinud.

Totò -  Sanità ja kogu Itaalia prints

Sanità lugu ei oleks täielik ilma Totò, Pino Daniele ja JAGOta. Totò Itaalia kultuuri armastajatele tegelikult erilist tutvustamist ei vaja, ilmselt mitte ka Pino Daniele. Aadliverd Antonio De Curtis – sündinud lihtsat päritolu ema Anna Clemente suhtest Giuseppe De Curtisega ja esialgu vallaslaps, kuid kelle vanemad abiellusid ja isa teda ametlikult tunnistas, kui Antonio sai 23 aastaseks -, sai laiemale rahvale tuntuks kui lihtsalt Totò. See kõvakübara ja kooliaegse õnnetu tabamuse tõttu kergelt viltuse alalõuaga Itaalia teatri-ja kinolegend on niivõrd lahutamatult kootud Itaalia kultuurikangasse, et ta vaatab vastu absoluutselt kõikjalt. Filmidest, raamatutest, suveniiridelt, seinamaalingutelt, laulusõnadest. Totò, kes sündis justnimelt Napolis Rione Sanitàs, räägitakse olevat juba kuulsuse saavutanuna tihti salaja kodukvartalisse naasnud, kus vaeste inimeste uste alt rahaümbrikuid sisse libistas, iialgi tasu või tänu vastu nõudmata. Legendaarne näitleja oli tõusnud niivõrd selgelt jumaluse staatusesse, et kui ta 1967. aastal suri, tehti talle kaks matust: ametlik Roomas ja mitteametlik austusavaldus inimeste õlgadel läbi tänavate kantud tühja kirstuga Napolis. Praegugi saab Sanitàs vaadata Totò tagasihoidlikku kodumaja, mille seintel mõistagi teda kujundavad maalingud.

Pino Daniele ja Napoli tuhat värvi

Pino Daniele muusika ja Napoli on lahutamatud. Ei ole liialdus öelda, et ta on osa iga naapollase hingest. Tema Napoli keeles laulusõnad helisevad vastu iidse linna tänavatelt ja annavad kõige paremini edasi selle tuhandeid värve. Pino Daniele tegelikult ei elanud üldsegi Sanitàs, vaid hoopiski centro storicos, linna antiikses keskuses - ja hiljem hoopiski teistes Itaalia piirkondades -, kuid olevat Napolis elades iga päev käinud seal täpselt samal tänaval jalutamas, vaadeldes ümbrust ja tervitades sõbralikult inimesi. Nüüd kannabki seesama tänav nime via Pino Daniele ja selle kohale on kinnitatud tema surematu laulu „Napule è“ („Napoli on“) sõnad. Pino Daniele viis 4. jaanuaril 2015. aastal vaid 59. aastasena siitilmast ära infarkt. Tema mälestuseks kogunes Napoli peaväljakule Piazza del Plebiscitole austust avaldama üle saja tuhande inimese.

JAGO - väljakutse il Cristo Velatole

Väljaspool Itaaliat hoopis vähem tuntud on kaasaegne skulptor ja videokunstnik JAGO (kodanikunimega Jacopo Cardillo, sündinud Frosinones) , kes on ometi saanud Rione Sanità lahutamatuks osaks. Noormehe tagasihoidlik päritolu oleks äärepealt teinud tema kunstnikutee võimatuks, sest vanemad eelistasid, et too valiks mõne praktilisema töö, kust ka sissetulekut võiks loota. Ometigi olid ka nemad sunnitud meelt muutma, kui JAGO marmorrahnust imepärase kuju voolis, ning nii lubati tal kunstiõpinguid alustada. Mõnevõrra üllatuslikult märkas noormehe talenti ka Katoliku Kirik, kes andis talle Sanitàs ateljeena kasutamiseks ühe oma kirikutest. JAGO omakorda leidis imelise võimaluse, kuidas muidu kinniste uste taga toimuvast loomeprotsessist ka inimesed osa saaksid. Nimelt tegi ta uksele maalitud autoportreesse ava, kust saab sisse piiluda ning vaadata, millega kunstnik just parasjagu tegeleb. Praguseks saab JAGO tegemistega end kursis hoida ka temanimelisi sotsiaalmeediakanaleid jälgides.

JAGOga on seotud aga üks teinegi äärmiselt põnev ja vastuoluline seik. Nimelt lõi ta 2019. aastal skulptuuri „Figlio velato“ , millega teatud mõttes heidab kinda kuulsale Napoli La Cappella Sanseveros paiknevale Giuseppe Sanmartino „Cristo velatole“ ehk looritatud Kristuse kujule aastast 1753. Leidub neid, kes tema loodut kasutatud tehnikate poolest, mis marmori justkui kolmedimensionaalseks muudavad, peavad vaat et paremaks kui Euroopa ühte kuulsaimat skulptuuri, kuid on ka neid, kes jäävad arvamusele, et kui taolised marmori töötlemise tehnikad oleksid olnud kasutusel ka „Cristo velato“ loomise ajal 18. sajandil, oleks Sanmartino samuti neid tarvitanud. Olgu kuidas sellega on, JAGO anne on kahtlemata erakordne ning teinud ta selle linnaosa lahutamatuks osaks.