Värske pasta ajaloolises villas

Olen Napoli lähistel väikeses Portici sadamalinnas, 18. sajandi villas koos üle 70 aastase proua Emma ja tema poja Francescoga. Käsil on värske pasta ning mitmete kastmete valmistamine. Lõplik menüü saab olema:  

• linguine pasta (pakist) suviselt kerge anšoovise-sidrunikastmega
• käsitööna kohapeal valmiv värske pasta (ka kujult linguine), kastmeks mõnusalt tomatine ja hakklihane bolognese
• tomati-oliivide-kapparite rikkalikus kastmes pannil pruunistatud baccalà ehk tursk.

Juurde võrratud kohalikud punased veinid - Lacryma Christi ja Aglianico - ning lõpetuseks limoncello sidruniliköör, kuigi õhtu edenedes toob Francesco lisaks välja ka oma kööginurgas villitud käsitööõlu, mis maitselt ei jää alla mõnele kõvasti tuntumale tegijale.

Donna Emma & San Gennaro

Proua Emma on see tüüpiline nonna, Itaalia vanaema, kes paljudel raamatutest või filmidest silme ette tuleb. Oma tasasel moel koondab ta kogu tähelepanu köögis enda ümber, aidates minu algul veidi kogenematuid käsi pastamasinast täitsa vastuvõetavalt siledaid ja õhukesi pastalehti välja võtta, siia või sinna potti või panni näpuotsaga soola või küüslauku juurde lisades, kellelegi julgustavalt käe peale patsutades, pliidil leeki suuremaks või väikesemaks keerates. Tumesinine seelik ja pluus, millele on tõmmatud peale hall kampsun, hallid juuksed taga krunnis, väikesed maitsekad pärlid kõrvas – tagasihoidlik elegants annab tunnistust donna Emma perekonna aadlipäritolust.  

Sellest räägib eksimatult ka villa ise, mille ruume kaunistavad uhketes raamides maalid ja skulptuurid, sealhulgas auväärsete tiitliga esivanemate jäädvustused, ja laes püüavad valgust kristallist lühtrid. Suursuguse villa endiste aegade praeguseks pisut kulunud hiilgus, mida perekond püüab nii hästi kui võimalik alal hoida. Majas on aukohal Napoli ja siinse kandi kaitsepühaku San Gennaro kuju. Olles pööranud end näoga Vesuuvi poole, on pühaku käed tõstetud kaitseks, soovides hoida oma armastatud linna vulkaani hävingu eest.

Aeglane kohvinauding Lõuna-Itaalia moodi

Õhtu lõppedes on minu Itaalia kokakunstioskused saanud imelist täiendust, see on olnud aeg täis väikeste köögisaladuste jagamist, ühiselt toidu ja jookide maitsmist, nalja ja naeru. Õhtu lõpetab itaallaste püha käik - kohv. Espressomasinas valmib just sellele sobivaks röstitud kohalik kohvisegu, mille tulemusena on kohv üllatavalt pehme maitsega, sobides ka neile, kes harjumuspäraselt espressot enda jaoks liiga kirbeks või kangeks peavad. Kuna pererahvas kasutab 50ndatest aastatest pärit ajaloolist espressomasinat, võtab kohvi valmimine aega. Ja nii see peabki olema, sest traditsiooniliselt kohvitegemisega ei kiirustatud, võeti aega, et kohvimasina ümber koguneda ja päevateemasid arutada.

Emma ja Francesco on andnud kõikidele külalistele kaasa osa iseendast, kogemuse, mille üle alati tänulik olen. Francesco pakub lõpetuseks lahkesti autoga kohalikku raudteejaama viimist ja ööhämaruses perroonil Napolisse suunduvat rongi oodates saan aru, et see külaskäik ei jää viimaseks.  

***Luminataga korraldame just selliseid väikeseid autentseid toidu-, veini- ja kokanduskogemusi koos meie valitud kohalike partneritega. Tulge meiega Itaaliat avastama!